Head tarkusepäeva, kaunist 1. septembrit kõikidele kooliõpilastele, vanematele, vanavanematele, õpetajatele! 

Gandhi on öelnud "Meest õpetades õpetate ainult ühte inimest, naist õpetades aga kogu perekonda." 

Mul on hea meel selle üle, et minul ja mu kallil abikaasal Merlel (meil oli juunis 42. aastapäev) on 4 last ja 9 lapselast. Neli neist lähevad täna kooli, üks lausa esimesse klassi! On uhke olla vanaisa! 

Tänane pidulik päev pani meenutama minu enda kooliteed. Kuula minu mõtteid videost või loe allolevast blogipostitusest. 

Ja siis mäletan seika, kuidas mu kirjutusvahend läks katki ja ema andis kaasa pulga, mille otsas oli sulg, asja nimi ongi vist kirjutussulg. Seda pidi kastma tindipotti. Õpetaja aga naeris “Näe, maakas on sõnnikuhargiga kooli tulnud!”. Olin siis 2. või 3. klassis ehk väga noor kooliõpilane. Tänapäeval nii ilmselt ükski õpetaja enam öelda ei taha või ei julge. 

Aga kooli algusega algab paljude jaoks paraku ka koolikiusamine. PISA 2015. aasta õpilaste rahulolu-uuringu kohaselt on Eestis kiusamise ohver iga viies 15-aastane õpilane. Kiusamisele ei ole õigustust, see on vale! 

Kutsun kõiki üles märkama koolikiusamist ja toetama neid, keda kiusatakse kas siis füüsiliselt või vaimselt. Et kõik lapsed saaksid tunda end õnnelikuna! 

Ja kui õpilane, koolipere või lapsevanem vajab sel teemal abi, siis aitab SA Kiusamisvaba Kool, mille tegevusest saab rohkem infot https://kiusamisvaba.ee/

Ei andnud alla ning sain keskhariduse ja elektriku paberid kätte!

Aga õppetöös olin nooruses laisk. Lihtsalt polnud huvi õppida. 3. klassis jäin ma istuma ja 9. klassi tegin vist lausa 5 või 6 korda. Eesti keele õpetajale ma ilmselt meeldisin, sest mitte ükski suvi ei jätnud ta mind miskipärast ilma suvetööta. Ju ta tahtis mind nii hirmsasti näha! :-)

Viljandi kutsekoolist sain ma elektriku paberid ja õhtukoolis käisin põhihariduse saamiseks peale tööd. Iga september alustasin ja natuke aega käisin, kuid jätsin taas pooleli. 

Õnneks sain sõjaväes 9. klassi lõpetatud. Siis tulin Kirovi kolhoosi tööle. Toona oli minu õnneks süsteem, et 3 kuuga sai klassi ära lõpetada. Läksin 10. klassi koos sõbraga, kellega oli alati miskit muud huvitavat teha ja klassi läbi ei saanud. 

Vahel tekitab teadmine keskharidusest kohmetust. Näiteks olin ühel koosviibimisel, kus osalejad hakkasid end tutvustama ja teatama, kellel mis haridus on - ühel oli üks, teisel teine kõrgharidus ja mõnel oli lausa magistrikraad. Mina sain siis ausalt tunnistada, et mul pole ühtegi kõrgharidust. 

Aga ma väärtustan haridust. Ma pole uhke selle üle, et mul on olnud just selline haridustee - võiksin olla kirjaoskavam ning targem kui ma täna olen, aga samas olen õnnelik oma elu ja seniste saavutuste üle. 

Ja nüüd 66-aastaselt keskendun vanaisa, vallavoliniku ja külavanemana pigem sellele, et minu järeltulijatel ja laiemalt Viimsi lastel oleks sujuvam ja õnnelikum koolitee. 

Lisaks sisulistele muudatustele saab selleks palju ära teha ka keskkonda kujundades.  Minu jaoks oli Lubja klindiastangult Meriväljale kooli käimine pime ja kole kogemus. 

Nüüd püüan teha kõik selleks, et tänastel kooliõpilastel oleks meeldivam koolitee. Näiteks ei jätnud ma 30 aastat jonni ja tegin Viimsi valla abil teoks Põhjakonna trepi, mida mööda saavad Lubja ja Pärnamäe kooliõpilased kiirelt ja turvaliselt kooli ning koju. 

Väärtustan haridust

Minu hinnangul on täna haridust rohkem vaja kui siis, kui mina noor olin. Tunnen uhkust selle üle, kui tänased noored õpivad ja saavutavad oma eesmärke. 

Näiteks meie valla sotsiaal- ja tervishoiuosakonna inimesed said sel kevadel neljakesi magistrikraadi. Otseloomulikult on mul nende üle väga hea meel - nende silmad säravad ja üks tähtis eluetapp on taas läbitud.

Ja minul volikogu sotsiaalkomisjoni esimehena on uhke tunne ja rõõm, et nad saavutasid selle nominaalajaga oma töö, pere ja hobide kõrvalt! 

Selle suure saavutuse tähistamiseks kutsusin neliku Harmoonikumi lõunale ja lõbusalt juttu ajama!

Ei saa salata, et nende valdkond on tihti keeruline, aga nagu te ka pildilt saate näha, on nad igati rõõmsad ja energilised!