“Teil ei õnnestu iialgi kasvatada tarku, kui te hakkate lastes hävitama võrukaelu." 

Blogi

Kommenteeri

Šveitsi kirjanik Jean-Jacques Rousseau on öelnud “Teil ei õnnestu iialgi kasvatada tarku, kui te hakkate lastes hävitama võrukaelu.” 

Nii mäletan ma oma lapsepõlvest, kuidas jooksime mööda metsi ja mängisime sõjamänge, ajades üksteist tongipüstoliga taga. Korralikud võrukaelad, eks!?

Lisaks metsadele oli meie teiseks koduks Haabneeme rand. Veetsime seal tihti lausa pool päeva ja kui mõtlesime, et nüüd aitab ja hakkasime koju minema, pöörasime tihti Hundi tee ääres olnud Tamme juurest tagasi. Nii võis juhtuda lausa neli korda päevas!

Mobiiltelefone ju tol ajal polnud ning kui hommikul läksime välja ja õhtul jõudsime koju, ei muretsenud keegi, sest see oli tavapärane. Tänapäeval on ju selline asi harukordne, eriti, kui päev otsa lapsest midagi ei tea või ei kuule. 

Kuna minu lapsepõlv oli mõnus idüll, soovin, et ka minu 9 lapselast saaksid nautida lapsepõlve ja leiaksid loomulikul viisil oma tee. See on ka põhjus, miks ma neid liigselt ei suuna, vaid püüan toetada nende huvisid ja ideid. 

Vaata videost minu mõtteid seoses oma lapsepõlvega, haavata saanud Prangli mehest, esimesest ööst Viimsi tänaval ja paljust muust.

Ma olen õnnelik, et elan just Viimsis.


Sündinud olen Läänemaal ja Viimsisse tulin 60 aastat tagasi. Sünnikodu mäletan ilmselt vaid teiste juttude järgi.

Ausalt öeldes ei kujuta ma ennast mujal ette kui Viimsis. Mu hing on siin. Niisamuti on siin kõikvõimalikud lahendused sportimiseks, ilus loodus ja toredad inimesed mu ümber, kellega koos käia kepikõndimas, kellega jalgrattaga sõitmas ja mida iganes toredat teha! Mul on sõpradega vedanud, Viimsis elavad ikka lahedad inimesed!

Kui mõtlen tagasi nooruspõlvele, siis inimeste arv oli meil Viimsis meeletult väike. Kus täna paiknevad suured uhked majad, seal olid tühermaad. Polnud ühtegi korrusmaja.

Muutus on olnud tohutu! Aga ma pooldan positiivset arengut, mis pakub võimalusi. Arendada tuleb lihtsalt mõistlikult. Et jääks piisavalt looduskeskkonda.

Ka minu eesmärk on arendada. Õigemini avada Lubja klindiastang meie oma inimestele ja ka külalistele! Et oleks koht, kus puhata, mängida ja sportida!

Lubja mäe jalamil on terviserada ja nüüd saab mööda Põhjakonna treppi otse mäe otsa, kus on laste mänguväljak ja eakate terviseala. Aga see pole veel kõik!

Selline on minu Lubja klindiastangu visioon, millega saad tutvuda siin lehel: www.raimotann.ee/klindiastang



Mind tõi Viimsisse mees Prangli saarelt

Kui mõelda, kuidas ma Viimsisse sattusin, siis meenub üks põnev lugu. Nimelt, minu vanavanemad läksid tsaari ajal Siberisse õnne otsima, sealt edasi Kaukaasiasse Salme külla.

Sõja ajal toodi sinna ravile üks Prangli mees, kes oli saanud jalast haavata. No ja minu tädi hakkas selle Pranglist pärit mehega kurameerima.

Nii tulid lõpuks kõik esivanemad Salme külast Prangli saarele. Kes teab, ehk elaksin siiani kusagil kaugel Kaukaasias, kui poleks seda Prangli meest.

Vikipeedia järgi on Prangli saar ainus Põhja-Eesti saar, mis on olnud püsiasustusega alates 13. sajandist. Kas teadsid seda? Mina mitte. Täna elab saarel rahvastikuregistri järgi 169 elanikku.

Põnev on asjaolu, et minu lapsepõlvekodu on praegusest kodust vaid maksimaalselt 400 meetri kaugusel. Seal oli kunagi kanala, kus mu ema talitajana töötas. Õue peal oli maja, kus me elasime.

Esimene ööbimiskoht oli aga sõna otseses mõttes tänaval, täpsemalt praeguse Pargi tänava ääres. Siis oli seal punanurk ja magasime esimese öö Viimsis Lenini pildi all. Seejärel saime juba kanala õue peal olnud majja.

Millised mälestused on sul oma lapsepõlvest?

Lisa kommentaar

Email again: