“Teil ei õnnestu iialgi kasvatada tarku, kui te hakkate lastes hävitama võrukaelu." 

Šveitsi kirjanik Jean-Jacques Rousseau on öelnud “Teil ei õnnestu iialgi kasvatada tarku, kui te hakkate lastes hävitama võrukaelu.” 

Nii mäletan ma oma lapsepõlvest, kuidas jooksime mööda metsi ja mängisime sõjamänge, ajades üksteist tongipüstoliga taga. Korralikud võrukaelad, eks!?

Lisaks metsadele oli meie teiseks koduks Haabneeme rand. Veetsime seal tihti lausa pool päeva ja kui mõtlesime, et nüüd aitab ja hakkasime koju minema, pöörasime tihti Hundi tee ääres olnud Tamme juurest tagasi. Nii võis juhtuda lausa neli korda päevas!

Mobiiltelefone ju tol ajal polnud ning kui hommikul läksime välja ja õhtul jõudsime koju, ei muretsenud keegi, sest see oli tavapärane. Tänapäeval on ju selline asi harukordne, eriti, kui päev otsa lapsest midagi ei tea või ei kuule. 

Kuna minu lapsepõlv oli mõnus idüll, soovin, et ka minu 9 lapselast saaksid nautida lapsepõlve ja leiaksid loomulikul viisil oma tee. See on ka põhjus, miks ma neid liigselt ei suuna, vaid püüan toetada nende huvisid ja ideid. 

Vaata videost minu mõtteid seoses oma lapsepõlvega, haavata saanud Prangli mehest, esimesest ööst Viimsi tänaval ja paljust muust.

Ma olen õnnelik, et elan just Viimsis.


Sündinud olen Läänemaal ja Viimsisse tulin 60 aastat tagasi. Sünnikodu mäletan ilmselt vaid teiste juttude järgi.

Ausalt öeldes ei kujuta ma ennast mujal ette kui Viimsis. Mu hing on siin. Niisamuti on siin kõikvõimalikud lahendused sportimiseks, ilus loodus ja toredad inimesed mu ümber, kellega koos käia kepikõndimas, kellega jalgrattaga sõitmas ja mida iganes toredat teha! Mul on sõpradega vedanud, Viimsis elavad ikka lahedad inimesed!

Kui mõtlen tagasi nooruspõlvele, siis inimeste arv oli meil Viimsis meeletult väike. Kus täna paiknevad suured uhked majad, seal olid tühermaad. Polnud ühtegi korrusmaja.

Muutus on olnud tohutu! Aga ma pooldan positiivset arengut, mis pakub võimalusi. Arendada tuleb lihtsalt mõistlikult. Et jääks piisavalt looduskeskkonda.

Ka minu eesmärk on arendada. Õigemini avada Lubja klindiastang meie oma inimestele ja ka külalistele! Et oleks koht, kus puhata, mängida ja sportida!

Lubja mäe jalamil on terviserada ja nüüd saab mööda Põhjakonna treppi otse mäe otsa, kus on laste mänguväljak ja eakate terviseala. Aga see pole veel kõik!

Selline on minu Lubja klindiastangu visioon, millega saad tutvuda siin lehel: www.raimotann.ee/klindiastang



Mind tõi Viimsisse mees Prangli saarelt

Kui mõelda, kuidas ma Viimsisse sattusin, siis meenub üks põnev lugu. Nimelt, minu vanavanemad läksid tsaari ajal Siberisse õnne otsima, sealt edasi Kaukaasiasse Salme külla.

Sõja ajal toodi sinna ravile üks Prangli mees, kes oli saanud jalast haavata. No ja minu tädi hakkas selle Pranglist pärit mehega kurameerima.

Nii tulid lõpuks kõik esivanemad Salme külast Prangli saarele. Kes teab, ehk elaksin siiani kusagil kaugel Kaukaasias, kui poleks seda Prangli meest.

Vikipeedia järgi on Prangli saar ainus Põhja-Eesti saar, mis on olnud püsiasustusega alates 13. sajandist. Kas teadsid seda? Mina mitte. Täna elab saarel rahvastikuregistri järgi 169 elanikku.

Põnev on asjaolu, et minu lapsepõlvekodu on praegusest kodust vaid maksimaalselt 400 meetri kaugusel. Seal oli kunagi kanala, kus mu ema talitajana töötas. Õue peal oli maja, kus me elasime.

Esimene ööbimiskoht oli aga sõna otseses mõttes tänaval, täpsemalt praeguse Pargi tänava ääres. Siis oli seal punanurk ja magasime esimese öö Viimsis Lenini pildi all. Seejärel saime juba kanala õue peal olnud majja.

Millised mälestused on sul oma lapsepõlvest?

Loe lisaks

 Imeline elu on see, kui ma saan vananeda ühe inimesega ühe teki all. Ja ideaalis ühe padja peal.

Kuidas sina oma kallimat kohtasid? Võid kommentaaris teada anda, et oleks näha, kas trumpad üle minu ja Merle kohtamise loo. :-)

Vaata videot või loe alljärgnevat teksti ja saad teada meie kohtumisest, aga ka sellest, mis  teeb minu hinnangul elu imeliseks!

Nimelt, mind viisid Merlega kokku pidu Pirital ja purjus piiga. Olime seltskonnaga restoranis, kus kohtasime ühte naisterahvast. Kuna ta oli aga parajalt purjus, siis otsustasime ta igaks juhuks koju saata. Seal olid ees selle naise üürilised, kellest üks oligi minu tulevane kallis abikaasa Merle.

Abiellusime üsna kiirelt pea aasta pärast esimest kohtumist. Mõni aeg tagasi just rääkisin Merlega, et kuigi mul oli enne teda olnud tüdruksõpru, siis pikaajalist suhet mitte. Merlega tekkis aga kohe teistmoodi klapp ning hakkasime käima. Ja käime tänaseni! :-)

Ning mitte ainult ei käi, vaid ka kelgutame koos! 


Ja tantsime. 












Ning tähistame. 








Ja käime väljas. 















Oma lähedasele inimesele tuleb avaldada armastust ja hoolivust

Veel hiljuti hakkasin mõtlema, miks ma täidan inimeste soove, keda tunnen nii vähe, aga jonnin vahel inimesega, kellega oleme 42 aastat koos elanud ning kes on mind hoidnud ja armastanud?

Näiteks avastasin mõni aeg tagasi, et täidan teiste inimeste palveid parema meelega kui enda abikaasa omasid. Olen tihti öelnud, et pole aega või lihtsalt virisenud, kui kallis abikaasa Merle minult midagi palub, aga teistele tulen parema meelega vastu. 

Minu hinnangul on oluline tunnistada oma vigu ja neid märgata, et olla teadlik ja olla parem!

Meie pikaajalise abielu võtmeroll on Merle kannatlikkusel. 

Olin vahepeal alkoholi küüsis ja see aeg polnud talle kerge, sest lapsed olid väikesed. Tänaseks pole ma küll 16 aastat tilkagi alkoholi võtnud, kuid meenutus varasemast ajast on värske.

Ma leian, et imeline elu on see, kui ma saan vananeda ühe inimesega ühe teki all. Ja ideaalis ühe padja peal. See on õnn, mille nimel elada!

“Parimad ja kõige ilusamad asjad maailmas ei ole nähtavad ega isegi mitte kuuldavad. Neid peab südamega tunnetama.” Helen Keller

Mul on hea meel, et olen abikaasa Merlet ja temaga veedetud aega juba 43 aastat südamega tunnetanud. Abielus oleme olnud küll 42 aastat, sest ega me kohe seal üürikorteris kohtudes ka ei abiellunud, kuid tegime seda siiski üsna kiiresti.

Armastan!
Loe lisaks

Meeleolukat vanavanemate päeva!

Täna, 13. septembril on vanavanemate päev, mida tähistatakse Eestis riikliku tähtpäevana juba 10 aastat. Selle eesmärk on tänada ning avaldada austust vanavanematele laste ja lastelaste kasvatamise, jagatud hoole ning armastuse eest.

9 lapselast, 14 põhjust vanavanemate päeva tähistamiseks

Tänane päev pani mind mõtlema kõikidele nendele, tänu kellele on mul põhjust vanavanemate päeva tähistada. 

Otseloomulikult poleks see võimalik ilma minu kalli abikaasa Merleta, kellega tähistasime sel suvel 42. aastapäeva. Nende aastate jooksul oleme koos üles kasvatanud 4 last - Remo, Timo, Maivo ja Triinu.

Nendel omakorda on kokku 9 last, kellest vanim on 22-aastane Klen ja noorim nädal tagasi 3-kuuseks saanud Bryanna. 

Vaata videost, kuidas ma sain hakkama, kui mul paluti nimetada spontaanselt kõikide 9 lapselapse nimed. 

Aga et ka kirjapildis saaksid õiged nimed, reastan nad siin üles: ühes peres kasvavad Taniel, Sebastian-Tobias ja Jakob. Teises Steven-Andri ja Trevor. Ning kolmandas Klen, Liisa, Bayron ja Bryanna.

Püüan inspireerida lapselapsi suurelt mõtlema ja unistusi ellu viima

“Vanavanemad, nagu kangelased, on lapse kasvamisele sama olulised kui vitamiinid.” Joyce Allston

Niisamuti hakkasin mõtisklema, mis on see, mida ma oma lastele ja lastele olen õpetanud. Kui ühed vanaisad õpetavad lapselapsi puulusikaid voolima, teised autot putitama ja kolmandad tutvutavad erinevaid seeneliike, siis minul pole midagi nii konkreetset ette näidata. Mulle vähemalt ei meenu midagi sellist. 

Kuna ma aga lõin alles 50-aastaselt oma ettevõtte, tegin 30-aastat jonni jätmata valmis Lubja ja Pärnamäe küla Haabneeme keskusega ühendava Põhjakonna trepi ning olen ellu viimas ambitsioonikat Lubja klindiastangu visiooni, siis just selline eeskuju soovingi ma oma lastele ja lastelastele olla: püüan inspireerida neid suurelt mõtlema ja unistusi ellu viima.

Koosoldud aeg on kõige väärtuslikum

Pean olema aus ja tunnistama, et kuigi mulle väga meeldib olla koos oma laste ja lastelastega, olen seda seni teinud vähem kui võiksin. Aga ma luban end parandada!

Siiski olen üht-teist teinud ka. Meenub tore spontaanne reis lapselapsega Vembu-Tembumaale ja kui seal oli käidud, soovisid noored veel samal päeval veeparki minna. Mõeldud, tehtud! :-)

Kui nüüd rääkida aga kogu pere sündmustest, siis jõulud veedame traditsiooniliselt koos - sööme häid toite, jagame jõulukingitusi ja teeme perepilti.

Jõulude tähistamisega on sel aastal aga üks väike tehniline takistus. Nimelt kolisime just abikaasa Merlega meie uude ja esimesse meie ideede järgi ehitatud majja, kuid eelmises kodus olnud laua annetasime Viimsi Päevakeskuse eakatele töölauaks.

Sel aastal tuleb siis kas suuremad ruumid rentida või uus pikem laud leida. :-) 

Laste ja lastelaste juurde väljasõidu tegemiseks tuleb suure ringiga minna

Kui kaugel sina oma vanavanematest või lastelastest elad? Minul on nii, et kui vahepeal on mõned lapsed eemal olnud, siis nüüd elame kõik lähestikku. 

Kõige kaugemal elav poeg on 1,5 km kaugusel, aga ülejäänud on lausa naabrid - ühel pool on ühe poja maja ja teisel pool teise poja krunt. Väikese metsatuka taga elavad ema, vend ja tütar. 

Mu isa ütles kunagi “Miks küll lapsed kodust ära ei lähe, tahaks vahest harva nii väga kellelegi külla sõita” 

Minul on nüüd sama seis. Lastele ja lastelastele külla sõitmiseks tuleb mul ringiga, näiteks Viimsist Pärnusse ja tagasi sõita, et saaksime Merlega teha korraliku väljasõidu. 

Tegelikult on aga äärmiselt suur rõõm, et kogu pere elab väga lähedal - saame olla üksteisele toeks ja mina saan näha oma lastelaste sirgumist hällilastest koolijutsideks, siis edasi teismelisteks ja hiljem juba pesast välja lendavateks täiskasvanuteks. 

Meeleolukat vanavanemate päeva! 

Anna palun kommentaaris teada oma mõtetest seoses vanavanemate päevaga. Kui tähistad, siis kuidas ja kellega?


Loe lisaks

Head tarkusepäeva, kaunist 1. septembrit!

Head tarkusepäeva, kaunist 1. septembrit kõikidele kooliõpilastele, vanematele, vanavanematele, õpetajatele! 

Gandhi on öelnud "Meest õpetades õpetate ainult ühte inimest, naist õpetades aga kogu perekonda." 

Mul on hea meel selle üle, et minul ja mu kallil abikaasal Merlel (meil oli juunis 42. aastapäev) on 4 last ja 9 lapselast. Neli neist lähevad täna kooli, üks lausa esimesse klassi! On uhke olla vanaisa! 

Tänane pidulik päev pani meenutama minu enda kooliteed. Kuula minu mõtteid videost või loe allolevast blogipostitusest. 

“Näe, maakas on sõnnikuhargiga kooli tulnud!” ehk kool peab olema kiusamisvaba

Meid pandi sõbraga kahekesi Merivälja kooli. Siit Lubja mäelt kooli käimine oli pime ja kole. Polnud ju selliseid teid ja tänavavalgustust nagu täna. Koolivorm oli ka hoopis teistsugune - pidime poistena kandma trippidega sukkasid. Kujutad ette?! :)

Ja siis mäletan seika, kuidas mu kirjutusvahend läks katki ja ema andis kaasa pulga, mille otsas oli sulg, asja nimi ongi vist kirjutussulg. Seda pidi kastma tindipotti. Õpetaja aga naeris “Näe, maakas on sõnnikuhargiga kooli tulnud!”. Olin siis 2. või 3. klassis ehk väga noor kooliõpilane. Tänapäeval nii ilmselt ükski õpetaja enam öelda ei taha või ei julge. 

Aga kooli algusega algab paljude jaoks paraku ka koolikiusamine. PISA 2015. aasta õpilaste rahulolu-uuringu kohaselt on Eestis kiusamise ohver iga viies 15-aastane õpilane. Kiusamisele ei ole õigustust, see on vale! 

Kutsun kõiki üles märkama koolikiusamist ja toetama neid, keda kiusatakse kas siis füüsiliselt või vaimselt. Et kõik lapsed saaksid tunda end õnnelikuna! 

Ja kui õpilane, koolipere või lapsevanem vajab sel teemal abi, siis aitab SA Kiusamisvaba Kool, mille tegevusest saab rohkem infot https://kiusamisvaba.ee/

Ei andnud alla ning sain keskhariduse ja elektriku paberid kätte!

Aga õppetöös olin nooruses laisk. Lihtsalt polnud huvi õppida. 3. klassis jäin ma istuma ja 9. klassi tegin vist lausa 5 või 6 korda. Eesti keele õpetajale ma ilmselt meeldisin, sest mitte ükski suvi ei jätnud ta mind miskipärast ilma suvetööta. Ju ta tahtis mind nii hirmsasti näha! :-)

Viljandi kutsekoolist sain ma elektriku paberid ja õhtukoolis käisin põhihariduse saamiseks peale tööd. Iga september alustasin ja natuke aega käisin, kuid jätsin taas pooleli. 

Õnneks sain sõjaväes 9. klassi lõpetatud. Siis tulin Kirovi kolhoosi tööle. Toona oli minu õnneks süsteem, et 3 kuuga sai klassi ära lõpetada. Läksin 10. klassi koos sõbraga, kellega oli alati miskit muud huvitavat teha ja klassi läbi ei saanud. 

Anti veel üks võimalus ja sõpra kõrval polnud ning sain klassi lõpetatud. 11. klassis oli sama lugu - esimesel katsel koos sõbraga klassi ära ei lõpetanud, aga järgmisel katsel ilma sõbrata sain tehtud. Ja koolitee lõpuks mul vaid keskharidus. 

Et minu järeltulijatel ja laiemalt Viimsi lastel oleks sujuvam ja õnnelikum koolitee! 

Vahel tekitab teadmine keskharidusest kohmetust. Näiteks olin ühel koosviibimisel, kus osalejad hakkasid end tutvustama ja teatama, kellel mis haridus on - ühel oli üks, teisel teine kõrgharidus ja mõnel oli lausa magistrikraad. Mina sain siis ausalt tunnistada, et mul pole ühtegi kõrgharidust. 

Aga ma väärtustan haridust. Ma pole uhke selle üle, et mul on olnud just selline haridustee - võiksin olla kirjaoskavam ning targem kui ma täna olen, aga samas olen õnnelik oma elu ja seniste saavutuste üle. 

Ja nüüd 66-aastaselt keskendun vanaisa, vallavoliniku ja külavanemana pigem sellele, et minu järeltulijatel ja laiemalt Viimsi lastel oleks sujuvam ja õnnelikum koolitee. 

Lisaks sisulistele muudatustele saab selleks palju ära teha ka keskkonda kujundades.  Minu jaoks oli Lubja klindiastangult Meriväljale kooli käimine pime ja kole kogemus. 

Nüüd püüan teha kõik selleks, et tänastel kooliõpilastel oleks meeldivam koolitee. Näiteks ei jätnud ma 30 aastat jonni ja tegin Viimsi valla abil teoks Põhjakonna trepi, mida mööda saavad Lubja ja Pärnamäe kooliõpilased kiirelt ja turvaliselt kooli ning koju. 

Väärtustan haridust

Minu hinnangul on täna haridust rohkem vaja kui siis, kui mina noor olin. Tunnen uhkust selle üle, kui tänased noored õpivad ja saavutavad oma eesmärke. 

Näiteks meie valla sotsiaal- ja tervishoiuosakonna inimesed said sel kevadel neljakesi magistrikraadi. Otseloomulikult on mul nende üle väga hea meel - nende silmad säravad ja üks tähtis eluetapp on taas läbitud.

Ja minul volikogu sotsiaalkomisjoni esimehena on uhke tunne ja rõõm, et nad saavutasid selle nominaalajaga oma töö, pere ja hobide kõrvalt! 

Selle suure saavutuse tähistamiseks kutsusin neliku Harmoonikumi lõunale ja lõbusalt juttu ajama!

Ei saa salata, et nende valdkond on tihti keeruline, aga nagu te ka pildilt saate näha, on nad igati rõõmsad ja energilised!


Veel kord - head tarkusepäeva, kaunist 1. septembrit kõikidele kooliõpilastele, vanematele, vanavanematele, õpetajatele!

NB! Täna, 1. septembril ehk tarkusepäeval stardib viktoriinisari "Tanniga targaks",  mis pakub põnevaid uusi teadmisi meie koduvalla Viimsi haridusest, ajaloost, loodusest, majandusest, kultuurist, inimestest.

Iga nädal panen vastamiseks välja uued küsimused ja kuu lõpus saavad parimad vastajad auhinnad Apollolt, Selverilt, MyFitnessilt ja PetCitylt!

Loe rohkem ja vasta pühapäeva südaööks küsimustele siin: www.raimotann.ee/viktoriin

Päises toodud foto autor on Mati Hiis, ülejäänud pärinevad minu erakogust. 
Loe lisaks

Arhiiv