Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

"Mis on kodu, kus on kodu,
kus on kodukoht,
mis on kodu, kus on kodu,
kus on kodukoht?" 

Nii küsitakse filmist "Nukitsamees" pärinevas armastatud lastelaulus., mille autorid on Juhan Viiding ja Olav Ehala. 

Mis teeb sinu jaoks kodu koduks? 

Hakkasin sama küsimuse üle mõtisklema. Nimelt, tegin paraja hullustüki ja hakkasin 65-aastaselt koos kalli abikaasa Merlega nullist uut kodu ehitama. 

Nüüd, olles vaid aastakese vanemaks saanud, elangi oma majas. See on meil Merlega esimene oma soovide ja eelistuste järgi ehitatud maja. 

Eelmine, mida me küll ise ei ehitanud, jäi meile suureks ja tütar koos tubli väimehega otsustasid jätkata sealt, kus meil pooleli jäi. Näiteks oli meil Merlega pikalt plaan ehitada kõrge laega tuppa lastele nari, aga lapsed kasvasid enne suureks, kui me selleni jõudsime. 

Nüüdseks on tütar end kenasti sisse seadnud ja meie eelmise elupaiga oma koduks kujundanud. 

Tütre ambitsioon ja tahe andis meile omakorda hea stardipositsiooni n-ö oma elu peale asuda! :-)

Oma kodu - see on tunne, kui sa tunned, et kõik on õieti ja hästi

"Kodu see on rohkem veel
kui sõna selgeks teeb.
Kodu see on headus,
mis meid paremateks teeb."

Arvan ka nii nagu Juhan Viiding kunagi kirjutas. Oma kodu - see tunne, kui sa tunned, et kõik on õieti ja hästi.

Sellega seoses tuleb meelde üks lihtne asi. Merle soovis osta uut voodit, aga mina praktilise inimesena teatasin, et meil on ju juba voodi olemas vanas kodus. Ausalt öeldes ma isegi mossitasin pisut ja soovisin minna uude koju olemasoleva voodiga. 

Õnneks ei jäänud Merle minu mossitamist pealt vaatama ja jäi endale kindlaks ning ostis uue voodi. Ma olin ikka väga rumal, et vastu vaidlesin, sest naise otsus oli väga õige - uus voodi on palju mugavam ja sobitub kenasti interjööri. 

Mul on hea meel, et Merle teeb enesekindlalt õigeid otsuseid! ♡


Meie kodu õnnistas Indiast pärit munk

Kodu rajamisega meenub veel üks põnev lugu. Nimelt, eelmisel aastal vahetult enne jõule viis saatus mind kokku vaimse tervise teejuhi Sohaniga, tänu kellele korraldasime Harmoonikumis tasuta loengu “Vabane ebatervislikest harjumustest ja täida unistused aastal 2020”. 

Enne loengut käisime aga kõik koos Karulaugu terviserajal jalutamas ning lõpetuseks kõndisime mööda Põhjakonna treppi klindiastangule vaadet nautima. Seal tekkis omakorda spontaanne idee vaadata üle meie kodu ehitus. Mõeldud, tehtud!  

Kui me aga meie ehitusjärgus kodu juurde jõudsime, otsustas Sohan minu ja Merle uut kodu õnnistada, pidades maha palvuse. Lisaks rääkis ta oma mõtetest, kuhu peaksime rajama kodu kaitsva müüri kividest. Nii kavatsengi krundilt välja kaevatud kivid panna just soovitatud kohta. 

Veel meenus üks soovitus. Kinkisin Merlele ühe maali, mille tahtsime panna voodi kohale. Sohan seda asukohta heaks ei kiitnud, vaid soovitas hoopis teist seina. Me ikka tahtsime endale kindlaks jääda ja panna maali just sinna, kuhu olime planeerinud. 

Elu näitas aga, et ka teised inimesed tulid külla ja ütlesid, et meie valitud koht pole õige. Siit jälle moraal - kui tuleb ikka kaugelt Indiast pärit munk kodu õnnistama, tasub teda kuulata! :-) 

Loe lisaks

Kuigi voliniku töö pole kerge, annab positiivne vastukaja indu!

Eelmisel neljapäeval, 22. oktoobril sain teate, et Viimsi vallavolikogu istungil osalenud inimesel diagnoositi koroonaviirus.

Istun seetõttu kaks nädalat eneseisolatsioonis ja ongi aega mõtiskleda selle üle, miks ma ikka ja jälle volikogusse olen kandideerinud! Ning mida inimeste heaks korda saatnud.

Kui nüüd aus olla, siis hoobilt ei mäletagi aastat, mil Viimsi inimesed usaldasid mind esimest korda oma esindajaks. Olin varasemalt küll kandideerinud, aga polnud õnnestunud.

Värskendasin vahepeal mälu ja sain teada, et esmakordselt saatsid 72 viimsilast mind ennast volikogusse esindama juba 15 aastat tagasi.

Tegelikult toimusidki valimised 16. oktoobril 2005, mis tähendab, et eelmisel nädalal täitus mul täpselt 15 aastat Viimsi Vallavolikogus.

Kasutan võimalust ja tänan siiralt kõiki, kes on nende aastate (2005, 2009, 2013, 2017) jooksul minu poolt hääletanud ja lausa 4 korral esindajaks saatnud. Aitäh!

Voliniku töö ei ole lihtne "mäng"

Kuigi volikogusse kuulumine võib eemalt tunduda glamuurne, siis tegelikult ei ole see lihtne “mäng”.

Kes ei tea, siis vallavolikogu annab suunad valla arenguks mistahes valdkonnas - haridus, kultuur, noorsootöö, sport, sotsiaal, planeerimine, eelarve, keskkond, transport, turvalisus. Seega on vastutus väga, väga suur!

Ning kui otsused on komisjonides läbi arutatud ja volikogus vastu võetud, lähevad need täitmiseks vallavalitsusele. 

Aga kõik volikogusse kuuluvad 21 inimest on eraldi isiksused, kellega tuleb ülaltoodud suundades kokku leppida.

Kui nüüd ülekantud tähenduses rääkida, siis mõtle kui lihtne on leppida mõne sõbra või pereliikmega kokku, mida õhtul süüa teha või millist teatriedendust minna vaatama.

Kujuta nüüd ette, et inimesi on kokku 21! Ning et otsustest sõltub kogu valla olevik ja tulevik! 

Kui ma poleks nende 15 aasta jooksul volinik olnud, siis ilmselt ei oleks ka Põhjakonna treppi

Üks on ka kindel - volikogu liikmena koalitsioonis ehk võimul olles on mul enda hinnangul oluliselt parem võimalus viia ellu ideid, mis toovad Viimsi rahvale kasu.

Näiteks pärast eelmisi valimisi on mitmed inimesed tulnud minu juurde ja tänanud Põhjakonna trepi eest. Selle loomine polnud samuti lihtne ja ideest teostuseni kulus 30 aastat. Aga veel ehituse ajal sain kriitikat. Kuid üks suurimaid õnnehetki on olukord, kui inimesed, keda ma ei tea, tulevad ja ütlevad aitäh!

Tänaseks on trepp aga kenasti omaks võetud ning Lubja ja Pärnamäe inimesed saavad keskusesse ning koju tagasi turvaliselt ja kiirelt. Lisaks toimuvad trepil mitmed spordivõistlused ja ka videoid on filmitud!

Põhjakonna trepist saad lähemalt lugeda siin: www.raimotann.ee/pohja-konna-trepp

Viimsi disc golfi pargi loomisele sain ka võimul oleva volinikuna hoo sisse anda

Teine suurem projekt, mille eest lausa võõrad inimesed poes ja tänaval tänavad, on Viimsi disc golfi pargi loomine.

Algas see kohalike noorte ideest ja kuigi korraldasin Hooandjas raha kogumise kampaania, ei tulnud sellest summast välja ja Viimsi vald ehitas uhke pargi ise valmis.

Nüüd kasutavad parki sajad mängijad nagu allolevalt statistikalt on näha. Tegelikkuses on number kõrgem, sest kõik ei pane oma mängu kirja. Ja toimunud on lausa 7 võistlust! 


Viimsi discgolfi pargist saad rohkem lugeda siin: www.raimotann.ee/discgolfipark

Kui tänavad väikesed lapsed, olen ma 4-kordse isa ja 9-kordse vanaisana eriti rõõmus! 

Mulle meenub, et tegin Püünsi koolile vastlapäeva Lubja mäel. Üks väike laps oli koolist koju läinud ja teatanud emale, et tal oli elu kõige parem päev seal vastlapäeval.

Ema viis selle info kooli, kust ma siis ise ka teada sain, kuidas olin seda väikest last positiivses mõttes mõjutanud.

Mulle meenub veel üks näide. Kuna Lubja mägi on parajalt kõrge ja hea kaldega, otsustasime teha sõbraga sinna suusanõlva. See oli enne Vimka - Viimsi Mäeparki ehk et olime teerajajad kui nii võib öelda.  Sõber tõi Soomest vajaliku tehnika ning mina valvasin lume tootmist ööd ja päevad külmas putkas, vahel ka autos.

Ühel hommikul tuli väike tüdruk koos isa ja emaga ning mõtlesin kohe, et mida kurja ma nüüd küll teinud olen. Et kas temaga on midagi juhtunud. Hirm käis läbi!

Isa ja ema ütlesid aga, et tütar ei lase neil pühapäeva hommikul magada, sest tahtis mulle kirja tuua. Selgus, et ta oli joonistanud mulle kaardi, mille peal oli “Raimo, sa oled kõige parem” või midagi säärast kaunist. See võttis silma niiskeks ja pulss tõusis!

On väga hea tunne, kui oled ära teinud asja, mis teistele meeldib ja nad on rahul!
Need on need hetked, mis tegelikult elus rõõmu teevad.

Ning annavad mulle motivatsiooni volikogus töötamiseks. Kuna on näha, et inimestele lähevad minu teod korda ja toovad neile kasu, siis kavatsen jätkata nii täna kui tulevikus! 

Aitäh! 
Loe lisaks

“Teil ei õnnestu iialgi kasvatada tarku, kui te hakkate lastes hävitama võrukaelu." 

Šveitsi kirjanik Jean-Jacques Rousseau on öelnud “Teil ei õnnestu iialgi kasvatada tarku, kui te hakkate lastes hävitama võrukaelu.” 

Nii mäletan ma oma lapsepõlvest, kuidas jooksime mööda metsi ja mängisime sõjamänge, ajades üksteist tongipüstoliga taga. Korralikud võrukaelad, eks!?

Lisaks metsadele oli meie teiseks koduks Haabneeme rand. Veetsime seal tihti lausa pool päeva ja kui mõtlesime, et nüüd aitab ja hakkasime koju minema, pöörasime tihti Hundi tee ääres olnud Tamme juurest tagasi. Nii võis juhtuda lausa neli korda päevas!

Mobiiltelefone ju tol ajal polnud ning kui hommikul läksime välja ja õhtul jõudsime koju, ei muretsenud keegi, sest see oli tavapärane. Tänapäeval on ju selline asi harukordne, eriti, kui päev otsa lapsest midagi ei tea või ei kuule. 

Kuna minu lapsepõlv oli mõnus idüll, soovin, et ka minu 9 lapselast saaksid nautida lapsepõlve ja leiaksid loomulikul viisil oma tee. See on ka põhjus, miks ma neid liigselt ei suuna, vaid püüan toetada nende huvisid ja ideid. 

Vaata videost minu mõtteid seoses oma lapsepõlvega, haavata saanud Prangli mehest, esimesest ööst Viimsi tänaval ja paljust muust.

Ma olen õnnelik, et elan just Viimsis.


Sündinud olen Läänemaal ja Viimsisse tulin 60 aastat tagasi. Sünnikodu mäletan ilmselt vaid teiste juttude järgi.

Ausalt öeldes ei kujuta ma ennast mujal ette kui Viimsis. Mu hing on siin. Niisamuti on siin kõikvõimalikud lahendused sportimiseks, ilus loodus ja toredad inimesed mu ümber, kellega koos käia kepikõndimas, kellega jalgrattaga sõitmas ja mida iganes toredat teha! Mul on sõpradega vedanud, Viimsis elavad ikka lahedad inimesed!

Kui mõtlen tagasi nooruspõlvele, siis inimeste arv oli meil Viimsis meeletult väike. Kus täna paiknevad suured uhked majad, seal olid tühermaad. Polnud ühtegi korrusmaja.

Muutus on olnud tohutu! Aga ma pooldan positiivset arengut, mis pakub võimalusi. Arendada tuleb lihtsalt mõistlikult. Et jääks piisavalt looduskeskkonda.

Ka minu eesmärk on arendada. Õigemini avada Lubja klindiastang meie oma inimestele ja ka külalistele! Et oleks koht, kus puhata, mängida ja sportida!

Lubja mäe jalamil on terviserada ja nüüd saab mööda Põhjakonna treppi otse mäe otsa, kus on laste mänguväljak ja eakate terviseala. Aga see pole veel kõik!

Selline on minu Lubja klindiastangu visioon, millega saad tutvuda siin lehel: www.raimotann.ee/klindiastang



Mind tõi Viimsisse mees Prangli saarelt

Kui mõelda, kuidas ma Viimsisse sattusin, siis meenub üks põnev lugu. Nimelt, minu vanavanemad läksid tsaari ajal Siberisse õnne otsima, sealt edasi Kaukaasiasse Salme külla.

Sõja ajal toodi sinna ravile üks Prangli mees, kes oli saanud jalast haavata. No ja minu tädi hakkas selle Pranglist pärit mehega kurameerima.

Nii tulid lõpuks kõik esivanemad Salme külast Prangli saarele. Kes teab, ehk elaksin siiani kusagil kaugel Kaukaasias, kui poleks seda Prangli meest.

Vikipeedia järgi on Prangli saar ainus Põhja-Eesti saar, mis on olnud püsiasustusega alates 13. sajandist. Kas teadsid seda? Mina mitte. Täna elab saarel rahvastikuregistri järgi 169 elanikku.

Põnev on asjaolu, et minu lapsepõlvekodu on praegusest kodust vaid maksimaalselt 400 meetri kaugusel. Seal oli kunagi kanala, kus mu ema talitajana töötas. Õue peal oli maja, kus me elasime.

Esimene ööbimiskoht oli aga sõna otseses mõttes tänaval, täpsemalt praeguse Pargi tänava ääres. Siis oli seal punanurk ja magasime esimese öö Viimsis Lenini pildi all. Seejärel saime juba kanala õue peal olnud majja.

Millised mälestused on sul oma lapsepõlvest?

Loe lisaks

 Imeline elu on see, kui ma saan vananeda ühe inimesega ühe teki all. Ja ideaalis ühe padja peal.

Kuidas sina oma kallimat kohtasid? Võid kommentaaris teada anda, et oleks näha, kas trumpad üle minu ja Merle kohtamise loo. :-)

Vaata videot või loe alljärgnevat teksti ja saad teada meie kohtumisest, aga ka sellest, mis  teeb minu hinnangul elu imeliseks!

Nimelt, mind viisid Merlega kokku pidu Pirital ja purjus piiga. Olime seltskonnaga restoranis, kus kohtasime ühte naisterahvast. Kuna ta oli aga parajalt purjus, siis otsustasime ta igaks juhuks koju saata. Seal olid ees selle naise üürilised, kellest üks oligi minu tulevane kallis abikaasa Merle.

Abiellusime üsna kiirelt pea aasta pärast esimest kohtumist. Mõni aeg tagasi just rääkisin Merlega, et kuigi mul oli enne teda olnud tüdruksõpru, siis pikaajalist suhet mitte. Merlega tekkis aga kohe teistmoodi klapp ning hakkasime käima. Ja käime tänaseni! :-)

Ning mitte ainult ei käi, vaid ka kelgutame koos! 


Ja tantsime. 












Ning tähistame. 








Ja käime väljas. 















Oma lähedasele inimesele tuleb avaldada armastust ja hoolivust

Veel hiljuti hakkasin mõtlema, miks ma täidan inimeste soove, keda tunnen nii vähe, aga jonnin vahel inimesega, kellega oleme 42 aastat koos elanud ning kes on mind hoidnud ja armastanud?

Näiteks avastasin mõni aeg tagasi, et täidan teiste inimeste palveid parema meelega kui enda abikaasa omasid. Olen tihti öelnud, et pole aega või lihtsalt virisenud, kui kallis abikaasa Merle minult midagi palub, aga teistele tulen parema meelega vastu. 

Minu hinnangul on oluline tunnistada oma vigu ja neid märgata, et olla teadlik ja olla parem!

Meie pikaajalise abielu võtmeroll on Merle kannatlikkusel. 

Olin vahepeal alkoholi küüsis ja see aeg polnud talle kerge, sest lapsed olid väikesed. Tänaseks pole ma küll 16 aastat tilkagi alkoholi võtnud, kuid meenutus varasemast ajast on värske.

Ma leian, et imeline elu on see, kui ma saan vananeda ühe inimesega ühe teki all. Ja ideaalis ühe padja peal. See on õnn, mille nimel elada!

“Parimad ja kõige ilusamad asjad maailmas ei ole nähtavad ega isegi mitte kuuldavad. Neid peab südamega tunnetama.” Helen Keller

Mul on hea meel, et olen abikaasa Merlet ja temaga veedetud aega juba 43 aastat südamega tunnetanud. Abielus oleme olnud küll 42 aastat, sest ega me kohe seal üürikorteris kohtudes ka ei abiellunud, kuid tegime seda siiski üsna kiiresti.

Armastan!
Loe lisaks

Arhiiv